Sellelt suvelt ootasin ma väga palju. Otsustasin, et ma terve suvi ei igavle. Lootsin, et see suvi tuleb lihtsalt parim. Tegelikult igavlesin ma muidugi suure osa oma suvest, kuid siiski, see suvi oli väga mõtlemapanev.
Suvi algas ratsalaagriga Võrumaal Rõuges. Ühes vahetuses oli 10 tüdrukut. Aega sisustasime me ratsamatkade, paadisõitude, trenide ja ujumisega. Kõige toredam oli seal laagris muidugi vabadus. Sa võisid ujuda, paadiga sõita, poes käia ja magama minna siis, kui ise tahtsid. Kasvataja polnud sugugi kuri. Tore oli seegi, et kõik tüdrukud said omavahel väga hästi läbi.
Kui laager lõppes, külastasin ma oma vanaema Võrus. Seal lugesin ma palju raamatuid ja aitasin oma vanaema aiatöödes. Käisime ka sugulasta kokkutulekul. Järele mõeldes on lausa uskumatu, et mul on nii palju sugulasi.
Peale kõikide sugulaste külastamist sõitsin ma jällegi Tallinnasse, et minna ratsutama oma ratsatreeneri juurde tallu. Kohale jõudes, kihutasime me hobustega kohe maastikule, kus juhtus üks väga valus õnnetus. Hobune otsustas minust lahti saada, mis tal ka hiilgavalt välja tuli. Ta lõi mitmeid kordi tagant ülesse ja mina kukkusin alla. Kurb asi selle juures oli see, et ma ei osanud hästi kukkuda ja murdsin oma käeluu. Käsi oli kipsis 1,5 igavat kuud. Õnnetuse juures oli kõige kurvem aga see, et ma ei saanud kolm kuud ratsutada.
Suvi võttis lõbusama pöörde 10. augustil, mil me võtsime sugulastega ette automatka Kreeka. Minu isa suure Volkswagen Sharaniga sõitsime me läbi 14 riiki, et jõuda välja Kreekasse Korfu saarele. Teel Kreeka sõitsime me läbi Horvaatia suurimast kuurortlinnast Dubrovnikust. Seal ööbisime me kolm ööd ühes kämpingus, kus oli üsna palju kasse. Ühel öösel tulid kaks neist meie telki magama. Nad pugesid meile kaissu ja me lihtsalt ei suutnud neid minema ajada. Niisiis magasima ma kõik koos seal telgis, kui meiega tahtis liituda üks pesueht horvaatia siil! Siil oli just parajasti ametis telki sissesaamisega, kui ma olime sunnitud ta ära ajama. Kes siis tahaks siili telki.
Dubrovnikust edasi viis meie teekond Albaaniasse, mis oli Eestiga võrreldes ikka täiesti räpane riik. Kui Eestis võime me prügikastist kasse leida, siis Albaanias leidis prügikastist nii lehmi, kui kanu. Kõigest sellest hoolimata oli Albaania siiski üsna omapärane ja huvitav riik.
Lõpuks kaks päeva pärast seda me olimegi Korfu saarel. Korfu oli lausa paradiis, kus võis korjata nii viigimarju, sidruneid, granaatõunu, kui ka viinamarju ja apelsine otse puude otsast. Sellel imelisel saarel veetime me 5 toredat päeva, kuni pidime jälle alustama tagasiteed Eestisse. Seekord ei pidanud me nii palju autoga sõitma, vaid me läksime otse laevaga Veneetsiasse. Sealt oli vaja sõta paar päeva autoga, kuid lõpuks jõudsime siiski tervelt Eestisse. See automatk oli meil kolmas, kuid kõge lahedam.
Meie puhkus kestis kokku 2 nädalat, mille jooksul külastasime 14 riiki. Sui jõudsime Eestisse, siis oli viimane aeg teha kooli jaoks sisseosta ja minna kooli. Kokkuvõttes oli see suvi siiski üks parimatest.
Suvi algas ratsalaagriga Võrumaal Rõuges. Ühes vahetuses oli 10 tüdrukut. Aega sisustasime me ratsamatkade, paadisõitude, trenide ja ujumisega. Kõige toredam oli seal laagris muidugi vabadus. Sa võisid ujuda, paadiga sõita, poes käia ja magama minna siis, kui ise tahtsid. Kasvataja polnud sugugi kuri. Tore oli seegi, et kõik tüdrukud said omavahel väga hästi läbi.
Kui laager lõppes, külastasin ma oma vanaema Võrus. Seal lugesin ma palju raamatuid ja aitasin oma vanaema aiatöödes. Käisime ka sugulasta kokkutulekul. Järele mõeldes on lausa uskumatu, et mul on nii palju sugulasi.
Peale kõikide sugulaste külastamist sõitsin ma jällegi Tallinnasse, et minna ratsutama oma ratsatreeneri juurde tallu. Kohale jõudes, kihutasime me hobustega kohe maastikule, kus juhtus üks väga valus õnnetus. Hobune otsustas minust lahti saada, mis tal ka hiilgavalt välja tuli. Ta lõi mitmeid kordi tagant ülesse ja mina kukkusin alla. Kurb asi selle juures oli see, et ma ei osanud hästi kukkuda ja murdsin oma käeluu. Käsi oli kipsis 1,5 igavat kuud. Õnnetuse juures oli kõige kurvem aga see, et ma ei saanud kolm kuud ratsutada.
Suvi võttis lõbusama pöörde 10. augustil, mil me võtsime sugulastega ette automatka Kreeka. Minu isa suure Volkswagen Sharaniga sõitsime me läbi 14 riiki, et jõuda välja Kreekasse Korfu saarele. Teel Kreeka sõitsime me läbi Horvaatia suurimast kuurortlinnast Dubrovnikust. Seal ööbisime me kolm ööd ühes kämpingus, kus oli üsna palju kasse. Ühel öösel tulid kaks neist meie telki magama. Nad pugesid meile kaissu ja me lihtsalt ei suutnud neid minema ajada. Niisiis magasima ma kõik koos seal telgis, kui meiega tahtis liituda üks pesueht horvaatia siil! Siil oli just parajasti ametis telki sissesaamisega, kui ma olime sunnitud ta ära ajama. Kes siis tahaks siili telki.
Dubrovnikust edasi viis meie teekond Albaaniasse, mis oli Eestiga võrreldes ikka täiesti räpane riik. Kui Eestis võime me prügikastist kasse leida, siis Albaanias leidis prügikastist nii lehmi, kui kanu. Kõigest sellest hoolimata oli Albaania siiski üsna omapärane ja huvitav riik.
Lõpuks kaks päeva pärast seda me olimegi Korfu saarel. Korfu oli lausa paradiis, kus võis korjata nii viigimarju, sidruneid, granaatõunu, kui ka viinamarju ja apelsine otse puude otsast. Sellel imelisel saarel veetime me 5 toredat päeva, kuni pidime jälle alustama tagasiteed Eestisse. Seekord ei pidanud me nii palju autoga sõitma, vaid me läksime otse laevaga Veneetsiasse. Sealt oli vaja sõta paar päeva autoga, kuid lõpuks jõudsime siiski tervelt Eestisse. See automatk oli meil kolmas, kuid kõge lahedam.
Meie puhkus kestis kokku 2 nädalat, mille jooksul külastasime 14 riiki. Sui jõudsime Eestisse, siis oli viimane aeg teha kooli jaoks sisseosta ja minna kooli. Kokkuvõttes oli see suvi siiski üks parimatest.
1 comment:
Käänata tuleb "Dubrovnikist".
Numbrid 1-10 tuleb kirjutada sõnadega.
Post a Comment