Minu suvi

Minu suvi oli ideaalne kuni kolmanda juulini, mil mul juhtus üks valus õnnetus. Nimelt läksin ma oma ratsatreeneri juurde koju ratusutama, kus me sõbrannaga kohe maastikule kihutasime. Ka seal oli kõik väga ilus. Nägime isegi ühte metskitse.
Tagasiteel treeneri talusse läks hobune mul käest. Ta lõi tagant ülesse, ma kaotasin jalused ning lendasin maha. Tulemuseks oli kahest kohast nihkega käeluumurd. Kõige hullem asi selle juures oli otseloomulikult see, et ma ei saanud kolm kuud ratsutada.
Peale seda veetsin ma oma suve kodus arvutis istudes ja telekat vaadates. Aeg-ajalt käisime sõbrannaga ka Tondi maneežis hobuseid vaatamas. Täpselt nii igavalt möödus see osa minu suvest kuni 10. augustini, kui me läksime automatkale Kreekasse Korfu saarele. See reis oli tõepoolest vägagi tore. Tore oli ka see, et arst lubas mul kipsi vahepeal ära võtta :).
10. augusti hommikul me startisime Elvast Kreeka suunas. Õhtuks olime Poolas umbes 400 kilomeetrit Varssavist lõunas.
Autosõit oli küll tüütav, kuid tasus end ära, sest juba 14. augusti pärastlõunal olime me Horvaatias Dubrovniku linnas. Seal me sõitsime otsemaid ühte kämpingusse mere ääres, kus oli imeilus kivine rand. Seal veetsime me 3 ööd. Me ujusime ja päevitasime, ning leidsime kämpingust ka imearmsaid kasse, kellele me lähedal asuvast supermarketist Kitekati tõime. Ühel öösel tulid kaks kassi neist meie juurde telki magama, kuid me ei ajanud neid minema, sest nad olid lihtsalt imearmsad. Kuid kui nendega liitus ka üks siil, siis pidime selle siili küll tõpoolest minema ajama, kuna kes tahaks magada ühe torkiva okkalise looma otsas :).
Mõne päeva pärast jõudsime ka Albaaniasse, mis on tõsiselt jube riik. See riik oli räpane ja lihtsalt jubeda liiklusega, kuid selle eest olid inimesed väga sõbralikud. Kõige hullem kogemus seoses Albaaniaga on, kui meie auto ette jooksis üks narkomaan (jah, see oli narkomaan, sest kes see muu jookseks autole ette endal suu vahutamas ja silmad pahupidi). Ülimalt tore, et me talle otsa ei sõitnud.
Aeg Korful möödus aga väga hästi. Me ujusime, päevitasime ning puhkasime niisama. Suurel osal meist oli lõpuks päikesepõletus.
Saarelt lahkusime me laevaga, mis sõitis Korfu suurimast linnast Kerkyast Igoumenitsasse, ning siis Veneetsiasse. Kuna kajutit meil saada ei õnnestunud, siis magasime me magamiskottidega laeva põrandal.
Veneetsias polnud aega enam pikemalt turismiväärtusi vaadelda. Me lihtsalt sõitsime otse Eestisse (ööd veetsime ikka hotellis).
Rääkimata jäi veel imetoredast ratsalaagrist, mis toimus juuni kespaigal Rõuges. Sealt laagrist sain ma endale uue lemmikhobuse, nimelt Kipperi, kes oli üks hobusekarja kõrgematest loomadest. Nüüdsest on ta siis minu lemmikhobune.
Suure osa oma suvest veetsin ma ka Haanjas (vanaema juures), Elvas (issi juures) ja Võrus (teise vanaema juures). Kui arvestada välja see valus käeluumurd, siis oli mu suvi lihtsalt ideaalne.
<--- Kipper

<--- Horvaatia

<--- Dubrovnik