Ma jooksin. Tundus, et see on kestnud juba tunde. Ma ei julgenud taha vaadata, teadsin ilma selletagi, et nad jälitavad mind. Ma ei teadnud, kes nad on, teadsin vaid, et nad tahavad mind tappa. Pugesin peitu üksiku pargipingi taha ja lootsin et nad mind ei märka. Tänaval olid veel mõned üksikud ellujäänud, kellel oli veel pea õlgadel ja kõik jäsemed omal kohal. Jõudsin just parajasti näha, kuidas ühel noorel mehel pea otsast raiuti. Kirves selle eluka käes oli punane ja tilkuv. Elukas irvitas ja ajas oma võikad kombitsad mehe kõhtu, et ta soolikad kätte saada. Mulle on millegipärast mulje jäänud, et need elukad peamiselt inimeste soolikaid jahivadki. Tema võigastelt, rohelistelt hammastelt tilkus midagi limasarnast. Kui ta eemale liikus, et omale uut ohvrit otsida, kuuldus lirtsatusi. Mul jooksid judinad üle selja, oleksin soovinud silmad sulgeda, kuid ei suutnud. Terve tänav oli täis verepritsmeid, need katsid nii üksikuid ümberpööratusd autosid kui ka hooneid, mis olid veel püsti. Oli tunda jubedat haisu, arvatavasti tekitasid seda roiskuvad laibad, mida oli tänavatel üpris palju. Kombitsatega, kalmaare meenutavad mõrtsukad liikusid tänaval ringi nagu limased korravalvurid.
Järsku tundsin valu oma kuklas. See oli viimane asi, mida mäletan. Kuulsin ka veel raginat, nagu oleks mul murdunud mingi luu. See oli arvatavasti mu kael. Nägin veel ka nuga. Verist nuga. Nuga, mis oli kaetud mu oma enda verega. See nuga oli viimane asi, mida mäletan oma lühikesest elust. See oli viimane asi, mida mäletan, enne kui ma vabanesin oma peast ja soolikatest. See oligi lõpp.
No comments:
Post a Comment